Isetäitva-pumba tõstejõud-sõltub sellistest teguritest nagu tiiviku sisselaskeava ja korpuse vaheline lõtk (eesmise tihendi vahe), pumba pöörlemiskiirus ja vedeliku tase eralduskambris. Väiksem esitihendi kliirens tagab suurema iseimeva{3}}tõste; see kliirens on tavaliselt seatud vahemikku 0,3–0,5 mm. Kui kliirens suureneb, ei vähene mitte ainult iseimemise{7}}tõste, vaid ka pumba tõstejõud ja kasutegur. Isetäitev-tõste suureneb koos tiiviku perifeerse kiirusega ($u_2$); kuid kui maksimaalne iseimemis{11}}tõste on saavutatud, ei tõsta pöörlemiskiiruse edasine suurendamine tõstejõudu veelgi,{12}}need vaid lühendavad isetäitumiseks{13}}aega. Vastupidi, kui pöörlemiskiirus väheneb, väheneb ka isetäitumis{15}}tõste. Eeldusel, et muud tingimused püsivad konstantsena, suureneb isetäituv tõste{17}}varustatud vee kõrgusega (kuni eralduskambri optimaalse säilitustasemeni). Tõhusa õhu-vee segamise hõlbustamiseks pumbas peaks tiivikul olema vähem labasid-, mis suurendab labade sammu-ja eelistada tuleks pool-avatud tiivikut (või laiade voolukanalitega), kuna see võimaldab retsirkuleerival veel tungida sügavale tiiviku tiivikutesse.
Enamik iseimevaid{0}}pumpasid on ühendatud sisepõlemismootoritega ja paigaldatud teisaldatavatele kärudele, mistõttu need sobivad välitöödeks.
