Isetäitvaid pumpasid on palju konstruktsioonitüüpe-. Välise -segamise tüübi korral voolab vedelik pöörlemissuunas ja sulandub parempoolsest-poolsest tagasivooluavast naasva veega, voolates seejärel mööda spiraali. Kuna vedelik põrkab pidevalt tiiviku labasid ja tiivik selle purustab, seguneb see jõuliselt õhuga, moodustades õhu{5}}vee segu; pidev vool takistab õhu ja vee eraldumist. Keerulise väljalaskeava juures eemaldatakse segu keelega ja see siseneb lühikese toru kaudu eralduskambrisse.
Kambri sees õhk eraldub ja väljub väljalasketoru kaudu, samas kui vesi voolab vasaku ja parema tagasivooluava kaudu tagasi tiiviku välisserva, et seguneda imitorust tuleva õhuga. See tsükkel kordub, eemaldades järk-järgult õhu imitorust ja tõmmates vett pumpa, et viia lõpule isetäitmisprotsess. Reoveepumpade, õlipumpade, membraanpumpade, kruvipumpade ja käigukastiõlipumpade tööpõhimõte on sarnane, välja arvatud see, et tagasivoolav vesi voolab pigem tiiviku sisselaskeavasse, mitte välisserva. Sisemiste -segavate isetäitevate-pumpade puhul tuleb käivitamisel avada tiiviku all ja ees asuv retsirkulatsiooniventiil, et pumba sees olev vedelik voolaks tagasi tiiviku sisselaskeavasse. Tööratta suurel -kiirusel pöörlemisel ajendatuna seguneb vesi imitorust tuleva õhuga, moodustades õhu-vee segu, mis juhitakse eralduskambrisse; õhk ventileeritakse, samal ajal kui vesi naaseb tiiviku sisselaskeavasse läbi retsirkulatsiooniklapi. Seda protsessi korratakse, kuni õhk on täielikult eemaldatud ja vesi on edukalt välja tõmmatud.
